Sürrealism sai
alguse pärast Esimest maailmasõda Pariisis. Selle liikumise eesotsas oli
kirjanik ja kriitik André Breton, kes aastal 1924 avaldas esimese sürrealistliku
manifesti ning hakkas välja andma ajakirja La Révolution Surréaliste. Breton ja
tema ümber koondunud kirjanikud ning kunstnikud lähtusid Sigmund Freudi
psühhoanalüüsi alastest uurimustest allasurutud alateadvusest. Nad arvasid, et
ühiskond ja kultuur kammitseb inimest ning üritasid tungida inimese sisemusse,
aistingute maailma, et vabastada fantaasia igasugusest mõistuse kontrollist.
Sürrealistid pidasid alateadvuse allasurumist ka Esimese maailmasõja
põhjustajaks, seega olid nende teooriad nii psühholoogilise kui ka poliitilise
tähendusega.
Esialgu levis sürrealism kirjanduses ja teatrikunstis. Kasutati automaatset kirjutamist.
Kunstis üritati harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhusest lähtuvat joonistamist-maalimist. Mõnikord valmistati teoseid ka kollektiivselt aga nii, et tulemust nägid tegijad alles lõpus.
TUNNUSJOONED:
1920-ndate ja 1930-ndate aastate sürrealismile oli tüüpiline püüe otsida alateadvuse jälgi unenägudes, hallutsinatsioonides ning laste ja vaimuhaigete visuaalsetes eneseväljendustes (mõtte tõelised käigud). Tõenäoliselt sündis osa sürrealistlikke teoseid ka materjali teadlikult kombineerides või võimalikult mõistusevastaseks ümber töötades. Nii oli sürrealism jälle peamiselt süžeekunst, ta ei erinenud senisest maalikunstist mitte niivõrd uutmoodi maalimisviisiga, vaid omapäraste süžeedega.
Sürrealistide ammendamatuks allikaks on unenäod ja müstika. Burlesk ja võikus leidsid vaba väljendamist, domineeris seksuaalsusega seotud sümboolika, sageli vägivaldne ja hälbeline. Võimalikud on reaalsuse kõik kombinatsioonid: kunstnikud muundasid esemed elavaks kehaks ja vastupidi, vormisid ümber kehaosi. Nad paigutasid oma fantaasiad kuupaistelistesse, tühjadesse ja kivistesse ruumiavarustesse.
KUNSTNIKUD:
● ANDRÉ MASSON (1896-1987)
„Kalade võitlus“ (1927).
● YVES TANGUY (1900-1955)
„The ribbon of extremes“ (1932).
● SALVADOR DALI (1904-1989)
„Illumineeritud naudingud“ (1929).
Esialgu levis sürrealism kirjanduses ja teatrikunstis. Kasutati automaatset kirjutamist.
Kunstis üritati harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhusest lähtuvat joonistamist-maalimist. Mõnikord valmistati teoseid ka kollektiivselt aga nii, et tulemust nägid tegijad alles lõpus.
TUNNUSJOONED:
1920-ndate ja 1930-ndate aastate sürrealismile oli tüüpiline püüe otsida alateadvuse jälgi unenägudes, hallutsinatsioonides ning laste ja vaimuhaigete visuaalsetes eneseväljendustes (mõtte tõelised käigud). Tõenäoliselt sündis osa sürrealistlikke teoseid ka materjali teadlikult kombineerides või võimalikult mõistusevastaseks ümber töötades. Nii oli sürrealism jälle peamiselt süžeekunst, ta ei erinenud senisest maalikunstist mitte niivõrd uutmoodi maalimisviisiga, vaid omapäraste süžeedega.
Sürrealistide ammendamatuks allikaks on unenäod ja müstika. Burlesk ja võikus leidsid vaba väljendamist, domineeris seksuaalsusega seotud sümboolika, sageli vägivaldne ja hälbeline. Võimalikud on reaalsuse kõik kombinatsioonid: kunstnikud muundasid esemed elavaks kehaks ja vastupidi, vormisid ümber kehaosi. Nad paigutasid oma fantaasiad kuupaistelistesse, tühjadesse ja kivistesse ruumiavarustesse.
KUNSTNIKUD:
● ANDRÉ MASSON (1896-1987)
„Kalade võitlus“ (1927).
● YVES TANGUY (1900-1955)
„The ribbon of extremes“ (1932).
● SALVADOR DALI (1904-1989)
„Illumineeritud naudingud“ (1929).
http://kunstiabi.weebly.com/suumlrrealism.html
(Risto)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar