EKSPRESSIONISM

Ekspressionism on 20. sajandi algul sündinud vool kunstis, kirjanduses, muusikas. See on suurel määral saksa nähtus, mis eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga.
Terminit "ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910. aastal Berliinis asutatud ajakirja "Der Strum" ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringkonnas.

TUNNUSJOONED:

Kuigi nii prantsuse kui ka saksa kunstnikud rääkisid „väljendamisest“, oli see, mida väljendati, üsna erinev. Matisse ja teised foovid tahtsid väljendada eelkõige rahulikku õnnetunnet, rõõmu nägemisest. Saksa ekspressionistide eneseväljenduse põhisisuks oli rahutus, ühiskonnakriitika ja maailmavalu.
Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüdsid nad väljendada inimeste ja esemete deformeerimise teel. Nad lihtsustasid, üldistasid või lausa moonutasid joonistust, kasutasid teravaid, isegi tooreid värvikontraste (nt. sinine-oranž), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju kasutati punase-musta kombinatsiooni. Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali pinna faktuurseks.

KUNSTNIKUD:

● EMIL NOLDE (1867-1956)
„Prohvet“ (1912).

● KARL SCHMIDT-ROTTLUFF (1884-1976)
„Sissesõidutee“ (1910).

● EGON SCHIELE (1890-1918)
„Neli puud“ (1917).

http://kunstiabi.weebly.com/ekspressionism.html

(Arina)