FUTURISMI ANALÜÜSIMINE

Futurismi mõju ühiskonnale ja keskkonnale:

• Futuristide liikumise katkestas Esimene maailmasõda, mil osa futuriste pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutatakse. Teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse ja liitusid äärmuslike massiliikumistega (nt Marinetti Mussolini fašismiga).

• Itaalias muutus futurism lõpuks poliitiliseks: 1918. aastal asutas Marinetti erakonna, hiljem sattus vanglasse koos Benito Mussoliniga.

• Vene futurismi kõige novaatorlikum esindaja oli Vladimir Majakovski, kes leidis, et tuleb lahti öelda dekadentlikust minevikust ja panna maksma inimtahe, mis trotsib determinismi ja harjumusi. Futuriste peeti enesereklaamijatest veiderdajateks, kuid nad ei püüdnudki teistele meeldida. Majakovski propageeris lihtsustatud vulgaarset luulet. Tema stiil tugines linlikule kõnepruugile, kus ta püüdis muuta masside robustset kõnepruuki poeetiliseks. Venemaal oli populaarne ka futuristlik teater, kus vaataja oli etenduses osaline.

SISSEJUHATUS

Tere lugupeetud lugejad!
Meie blogi adress on ARVR, sest meie nimed on: Arina, Rute, Viljar, Risto. Me oleme 12. klassi õpilased ja tahame tutvustada Teile tööd modernistliku kunsti suundade kohta, mis koosneb 8 kunstivoolust: fovism, ekspressionism, futurism, kubism, naivism, abstraktsionism, dada ja sürrealism.

EKSPRESSIONISM

Ekspressionism on 20. sajandi algul sündinud vool kunstis, kirjanduses, muusikas. See on suurel määral saksa nähtus, mis eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga.
Terminit "ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910. aastal Berliinis asutatud ajakirja "Der Strum" ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringkonnas.

TUNNUSJOONED:

Kuigi nii prantsuse kui ka saksa kunstnikud rääkisid „väljendamisest“, oli see, mida väljendati, üsna erinev. Matisse ja teised foovid tahtsid väljendada eelkõige rahulikku õnnetunnet, rõõmu nägemisest. Saksa ekspressionistide eneseväljenduse põhisisuks oli rahutus, ühiskonnakriitika ja maailmavalu.
Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüdsid nad väljendada inimeste ja esemete deformeerimise teel. Nad lihtsustasid, üldistasid või lausa moonutasid joonistust, kasutasid teravaid, isegi tooreid värvikontraste (nt. sinine-oranž), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju kasutati punase-musta kombinatsiooni. Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali pinna faktuurseks.

KUNSTNIKUD:

● EMIL NOLDE (1867-1956)
„Prohvet“ (1912).

● KARL SCHMIDT-ROTTLUFF (1884-1976)
„Sissesõidutee“ (1910).

● EGON SCHIELE (1890-1918)
„Neli puud“ (1917).

http://kunstiabi.weebly.com/ekspressionism.html

(Arina)

FOVISM

Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas".
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.

TUNNUSJOONED:

Foviste ühendas kõige enam huvi värvi väljenduslikkuse vastu. Nende püüdeks oli väljendada kunstniku meeleolu, mis oli tekkinud motiivide vaatlemisel. Seetõttu ei pidanud nad vajalikuks olla täpsed kõigis üksikasjus. Sageli olid värvid hoopis vastupidised looduses nägema harjutud värvidele (puutüved võisid olla erepunased, taevas mürkroheline, vesi kollane jne.). 

KUNSTNIKUD:

● HENRI MATISSE (1869 – 1954) 
„Toredus, vaikus, iharus.“ (1904-1905). 

● MAURICE de VLAMINC (1876-1958)
„Chatou sild“ (1906). 

● ANDRÉ DERAIN (1880-1954)
„Istuv naine“ (1906). 

● RAOUL DUFY (1877-1953)
„Neljateiskümnes juuli“ (1907).

http://kunstiabi.weebly.com/fovism.html

(Arina)

SÜRREALISM

Sürrealism sai alguse pärast Esimest maailmasõda Pariisis. Selle liikumise eesotsas oli kirjanik ja kriitik André Breton, kes aastal 1924 avaldas esimese sürrealistliku manifesti ning hakkas välja andma ajakirja La Révolution Surréaliste. Breton ja tema ümber koondunud kirjanikud ning kunstnikud lähtusid Sigmund Freudi psühhoanalüüsi alastest uurimustest allasurutud alateadvusest. Nad arvasid, et ühiskond ja kultuur kammitseb inimest ning üritasid tungida inimese sisemusse, aistingute maailma, et vabastada fantaasia igasugusest mõistuse kontrollist. Sürrealistid pidasid alateadvuse allasurumist ka Esimese maailmasõja põhjustajaks, seega olid nende teooriad nii psühholoogilise kui ka poliitilise tähendusega.
Esialgu levis sürrealism kirjanduses ja teatrikunstis. Kasutati automaatset kirjutamist.
Kunstis üritati harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhusest lähtuvat joonistamist-maalimist. Mõnikord valmistati teoseid ka kollektiivselt aga nii, et tulemust nägid tegijad alles lõpus.


TUNNUSJOONED:


1920-ndate ja 1930-ndate aastate sürrealismile oli tüüpiline püüe otsida alateadvuse jälgi unenägudes, hallutsinatsioonides ning laste ja vaimuhaigete visuaalsetes eneseväljendustes (mõtte tõelised käigud). Tõenäoliselt sündis osa sürrealistlikke teoseid ka materjali teadlikult kombineerides või võimalikult mõistusevastaseks ümber töötades. Nii oli sürrealism jälle peamiselt süžeekunst, ta ei erinenud senisest maalikunstist mitte niivõrd uutmoodi maalimisviisiga, vaid omapäraste süžeedega.
Sürrealistide ammendamatuks allikaks on unenäod ja müstika. Burlesk ja võikus leidsid vaba väljendamist, domineeris seksuaalsusega seotud sümboolika, sageli vägivaldne ja hälbeline. Võimalikud on reaalsuse kõik kombinatsioonid: kunstnikud muundasid esemed elavaks kehaks ja vastupidi, vormisid ümber kehaosi. Nad paigutasid oma fantaasiad kuupaistelistesse, tühjadesse ja kivistesse ruumiavarustesse. 

KUNSTNIKUD:

● ANDRÉ MASSON (1896-1987)
„Kalade võitlus“ (1927).

● YVES TANGUY (1900-1955)
„The ribbon of extremes“ (1932).

● SALVADOR DALI (1904-1989)
„Illumineeritud naudingud“ (1929).

http://kunstiabi.weebly.com/suumlrrealism.html

(Risto)

DADAISM

Dada kujunes välja Esimese maailmasõja(1914-18) ajal neutraalses Śveitsi linnas Zürihis kuhu oli sõja jalust põgenenud mitmeid kunstnikke ja kirjamehi. Vaimuinimesi vapustas sõda sügavalt ja pani kahtema senistes tõekspidamistes. Nende meelest oli just keskmine kodanik oma passiivsusega sõja puhkemises süüdlane. Dadaistide eesmärgiks oli oma tegevusega see väikekodanlane rööpast välja lüüa.Nii võib öelda, et dada ei olnud mitte kunstivool v aid sõjavastane mässumeelne liikumine, mis avaldus väga erinevates vormides.
Dadaistide põhiline eesmärk oli śokeerimine. Üks võimalus oli kokkukutsutud publikule mõttetuid seosetuid luuletusi ette kanda või neid solvangutega üle kallata. Nii vihastati väikeses varietees Cabaret Voltaire pahaaimamatut publikut neile kakofoonilist muusikat esitades ja solvanguid näkku karjudes. Sündmust kajastati dada-ajakirjades, mille kujundus ja illustratsioonid olid segadusse ajavad. Dada-liikumises oligi suur osa kirjasõnal, sest sellest sai osa suurem hulk inimesi erinevates riikides.

TUNNUSJOONED:

Maailma rebestavate konfliktide ees õudust tundvad dadaistid ründasid teravalt Lääne kultuuri alustalasid. Nad tegid seda huumori, naeruvääristamise ja vägivalla abil, skandaalselt, kõike segi paisates. Nad mõistsid hukka kunsti müstifitseeriva võimu, vabastasid loomingu moraalsetest, formaalsetest ja materiaalsetest kammitsatest ning soosisid puhast, algupärast ja loogikavaba väljendusviisi. 
Kunstnikud ühendasid omavahel juhuslikult seosetuid elemente, näiteks puutükke, juukseid, liiva, paelu, lõuenditükke, ajalehepaberit, fotosid jne. Õlimaalist sai ajutine, hävinev kunstiteos. Dadaism hajutas piirid erinevate kunstiliikide (maal, skulptuur) vahel.
Võeti kasutusele uudseid tehnikaid: leiutati uusi kunstivorme – merz (juhuslik sõnaühend saksakeelsest sõnast Kommerz) – tänavalt leitud prahi (kaltsud, bussipiletid, masinaosad jms.) kokkukleepimine või ühendamine; fotomontaaž, mis koondas ajakirjadest väljalõigatud fotod tasapinnalisele alusele; „fotoreljeef“ – joontega kaetud vinüülketas, mis liigutamisel jätab reljeefse mulje; rayogram – kujutis, mis tekib valmiseseme paigutamisel fotopaberile valgustamisel ja ilmutamisel jne. Paljud dadaistlikud teosed tekkisid juhuse läbi (nt. Hans Arpi kollaažid).


KUNSTNIKUD:

● MARCEL DUCHAMP (1887-1968) 
„Trepist alla tulev akt“ (1912). 

● KURT SCHWITTERS (1887-1948)
„Merzbild“ (1919).

http://et.wikipedia.org/wiki/Dadaism

(Risto)

ABSTRAKTSIONISM

Abstraktsionism - esemetu kunst. Kogu pika ajaloo vältel on kunstnikud püüdnud jäljendada nähtavat maailma. Postimpressionistide loominguga hakkas aga looduse otsene kujutamine tagaplaanile jääma. Kui kubistide ja futuristide maalidel on veel olemas nõrk side reaalse maailmaga, siis abstraktsionistide piltidel on see täiesti kadunud. Abstraktne kunst ei püüagi kujutada midagi meid ümbritsevas maailmas olemasolevat, vaid on täiesti omaette nähtus. Võib õelda, et see on kunst kunsti pärast.

Edaspidi arenes abstraktsionism põhililselt kolmes suunas.
Esimene suund e. ekspressiivne abstraktsionism sai alguse Kandinskyst. Seda suunda iseloomustab fantaasiaküllus ja kaunid värvid. Mõnikord võib leida vihjeid tegelikkusele. 
Teine suund e. geomeetriline abstraktsionism sai alguse Malevitši ja Mondriani loomingust, kus pearõhk on asetatud geomeetriliste kujundite kasutamisele ja maali läbimõeldud kompositsioonile. 
Kolmas e. äärmuslik suund tekkis USA-s peale II maailmasõda. Siis loobuti täiesti teadlikust teose ülesehitusest. Pildi moodustavad ebamäärased värvilaigud, mis on sageli paksult pildipinnal, jõulised pintslitõmbed, värvinired. Tuntuim esindaja on Jackson Pollock.

TUNNUSJOONED:

Kandinsky ja tema rühmakaaslaste tööd mõjuvad nagu ekspressionistidelgi enamasti rahutult. Värvilaikude paigutust ei paista valitsevat mingi mõistusepärane süsteem, vaid irratsionaalne tundeküllus. Nõnda võib öelda, et „Sinine ratsanik“ pani aluse abstraktsionismi ekspressiivsele suunale.

KUNSTNIKUD:

● AUGUST MACKE (1887-1914) 
„Naine pargis“ (1914). 

● FRANZ MARC (1880-1916) 
„Loomade saatus“ (1913).

● PAUL KLEE (1879-1940)
„Senecio“ (1922). 

http://kunstiabi.weebly.com/abstraktsionism.html

(Viljar)

KUBISM

Kubism on kunstivool, mis ilmestus 20. sajandi I kümnendil Prantsusmaal Pablo Picasso ja Georges Braque'i loomingus.
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada loodusesemeid geomeetriliste põhivormide vahendusel, näiteks kera-, koonuse või kuubikujulistena. Nad lähtusid asjade ehitusest ega kujutanud neid sellistena, nagu inimene neid näeb, vaid nagu nad tõeliselt on (näiteks me näeme korraga kuubi kolme külge, aga kubistid kujutasid selle kõiki kuut külge). Eestis asutasid kubismist mõjutatud noored kunstnikud 1923 Eesti Kunstnikkude Rühma. Kubismi viljeldi siin 1920. a-te lõpuni, järjekindlamaid kubiste olid Arnold Akberg ja Jaan Vahtra.
Mõiste kubism võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. (Sõna kubism tuleneb kreekakeelsest sõnast “kybos”, mis tähendab kuupi.)


TUNNUSJOONED:


1908. aastal alguse saanud analüütiline kubism säilitab mingil määral loodusliku motiivi, kuid nende ainetering on piiratud – majad, puud, natüürmordid nõude, muusikariistade jms., millel oli küllalt kindel geomeetriline vorm. Side loodusega jäi väga palju väiksemaks, kui foovidel, pilt saab omaette nähtuseks, mille juures looduslikud motiivid arendatakse kuni täieliku äratundmatuseni. Kubistid hakkisid maali tükkideks, et „...saada ehituskive, millest püstitatakse uus ehitis – pilt“ (Picasso).
Kubismi rajajate põhiliseks väljendusvahendiks polnud mitte värv, vaid pinnad, jooned ja hele-tumedusega modelleeritud mahud. Valitsevad pruunid, rohekad ja hallid toonid. Tähelepanu keskendus vormide ja masside kombineerimisele. Peale lihtsustamise ja tükeldamise rakendati veel objekti erinevate vaadete üheaegset kujutamist, seda nii maastike, natüürmortide ja ka portreede juures. Eri vaadete asetus pildi pinnal, samuti nende valiku määras seejuures ära üksnes kunstniku suva.


KUNSTNIKUD:

● PABLO PICASSO (1881-1973)
„Avignoni neiud“ (1907). 

● GEORGES BRAQUE (1882-1963)
„Suur akt“ (1908). 

● FERNAND LÉGER (1881-1955)
 „Laud ja puuviljad“ (1909). 

● JUAN GRIS (1887-1927)
„Picasso portree“ (1912). 

http://et.wikipedia.org/wiki/Kubism

(Viljar)

FUTURISM

Kui Prantsusmaal lõi laineid kubism, siis samaaegselt tekkis Itaalias uus kunstivool-futurism.
Futuristid olid tohutus vaimustuses tehnika arengust ja uskusid tulevikku. Sellest ka nende nimi (futuro-tulevik it.k.).
Huvitav on see, et futurism kui nähtus tekkis alguses paberil: kirjeldati oma ideesid nn.manifestides, mida levitati ajakirjanduses ja rahvakogunemistel.
Uue tehnikasajandi oluliseks osaks oli elutempo kiirus, mida futuristidest maalikunstnikud püüdsid pildile jäädvustada tegevuse kulgemisena mingis ajavahemikus. Umbes nii, nagu filmilindi igas kaadris on liikuvad jalad pisut erinevas asendis.
Sellelaadset kujutamist oleme näinud tänapäeva koomiksites, kui joonistatakse jooksvale inimesele mitu paari jalgu.

TUNNUSJOONED:

Futuristid kujutasid rütmikat linnaelu, kaasaegset tööd ja masina liikumise hoogu. Liikumise edasiandmiseks kujutavas kunstis oli põhimõtteliselt kaks teed. Esiteks oli võimalik ühel pildil kujutada sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekt ise on kujutatud enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami sibaval koerakesel on palju jalgu. Näidatakse ka võnkuva keti mitut asendit ja daami seelikuvoltide lainetamist. Sellist futuristlikku teost võib ette kujutada kui joonisfilmi järjestikuste kaadrite koondamist üheks pildiks.

KUNSTNIKUD:

● GIAGOMO BALLA (1871-1958)
„Abstraktne kiirus“ (1913-14).

● GARLO CARRA (1881-1966)
„Anarhist Galli matused“ (1911).

● GINO SEVERINI (1883-1966)
„Bal Tabarini dünaamiline hieroglüüf“ (1912).

http://et.wikipedia.org/wiki/Futurism

(Rute)

NAIVISM

Naivism tekkis kunstivooluna 19. sajandi lõpus. Euroopa 19. saj lõpu ja 20. saj
alguse kunstivoolud vastandasid end klassitsistlik-akadeemilisele ja otsisid uusi
väljendusvõimalusi. Naivistlik loodusekujutus muutus modernistlikele kunstnikele eriti
huvitavaks siis, kui nende oma looming hakkas loobuma nähtava maailma
jäljendamisest. Avangardismi klassikud, nagu Pablo Picasso, Robert Delaunay ja
Guillaume Apollinaire nägid naivismis suurepärast liitlast kunsti piiride avardamisel.
Nad vaimustusid Henri Rousseau töödest ja ka Aafrika ning Lõuna-Ameerika rahvaste
jumalkujudest, kuna tol ajal olid seal moes primitiivkunsti ilmingud.

TUNNUSJOONED:

Üheks tähtsamaks naivismi jooneks võib pidada täpse järgnevuse ja traditsiooni puudumist, selle kunsti pidevat isetekkimist. Seal, kus areneb uus naiivsus, sünnib ka naivistlik kunst.

KUNSTNIKUD:


• IVAN GENERALIC (1914-1992)

„Lehmad Eifeli torni all“ (1972)

http://www.slideshare.net/jpg12b/naivism

(Rute)